BERNAYS ja PROPAGANDA
Larry Romanoff
Bernays ja propaganda e-raamat
Preambul – kui America laguneb…
See essee on sissejuhatus massipropaganda teemasse ja, mis on ehk veelgi olulisem, lühike artiklite seeria, milles kirjeldatakse üksikasjalikult, kuidas USA on olnud enam kui 100 aasta jooksul kõige enam propagandistlik ja ajupestud riik maailmas. Selle ajalugu on põlvkondade kaupa maha maetud, kuid faktid on vaieldamatud. Nagu me näeme, on selle loo üks olulisemaid elemente propaganda kasutamine Ameerika sõjaturunduses.
Parafraseerides Michael Lewise sõnu: “Üks ameeriklasi teistest inimestest eristav omadus on nende naiivne veendumus, et iga välismaalane soovib olla üks neist, kuid isegi kõige innukam Jaapani patrioot ei oma illusioone, et teised rahvad tahavad olla jaapanlased.” Ameeriklased mitte ainult ei usu, et kõik tahavad salaja olla nagu nemad, vaid nad usuvad, et ükski rahvas ei saa olla edukas või isegi mitte areneda, ilma et ta oleks nagu nemad ja võtaks üle kogu Ameerika väärtussüsteemi. See ei ole võimalik. Alternatiive ei ole Ameerika teele ja kui oleks alternatiive, siis oleks Jumal nende peale pahane.
USA valitsuse ja korporatokraatia eliit leiutas ja propageeris 200 aasta jooksul “saatuse manifesti” kontseptsiooni, teoloogilist ettepanekut, mis “ühendas religioosse eksituse piiritu silmakirjalikkuse ja rassismiga” populaarseks teooriaks, et Jumal usaldas ameeriklastele maailma valitsemise. Reinhold Niebuhr kirjutas, et see, mis tõotas lõpmatut kurbust, oli ameeriklaste ülbe veendumus, et “Providence on kutsunud Ameerika üles juhendama kogu inimkonda tema palverännakul täiuslikkusele”. (1) Need ideed Ameerika erandlikkusest ja Manifest Destiny’st tuginevad nurgakivile, mis on läbipõimunud religioosse kontseptsiooniga mingist lepingust Jumalaga. “Agressioonisõdade, genotsiidi ja imperialismi pakendamine vabaduse räsitud kamuflaažis jumaliku suunitlusega on vanad propagandatrikid, mida on kasutatud USA masside eksitamiseks kogu riigi ajaloo vältel kuni tänapäevani.” (2) Tänaseni usub enamik ameeriklasi innukalt, et kõik nende riigi põhjendamatud ja kuritegelikud sõjad viidi läbi selleks, et “muuta maailm demokraatia jaoks ohutuks”.
Ameerika poliitikud ja nende liitlased sõjaväes, Hollywoodis, kirjastuses, äris ja panganduses lõid tahtlikult kergeuskliku ja informeerimata avalikkuse natsionalistliku lojaalsuse ja kasutasid seda seejärel ära, et kujundada massiliselt arusaamu ja väärtusi. Ameeriklasi on põlvkondade vältel programmeeritud religioonipõhise poliitikaga, neid on õpetatud nägema maailma must-valgena, hea ja kurjana, uskuma, et ainult Ameerika voorused ja väärtused on inimkonnale head ja et nad alati võidavad. Nende fabritseeritud ajaloolised müüdid õpetasid neile, et nemad, nende juhid ja nende rahvas on moraalsed, õiglased ja ausad, maailma omakasupüüdmatud heategijad, kes võitlevad kurjuse vastu, kus iganes seda leidub. Kõik oli moonutatud ja põhines mitte ainult valeinformatsioonil, vaid lausa pettusel. Ameerika kuvand endast ja tema kuvand maailma riikidest ja rahvastest oli traagiliselt ja pinnapealselt moonutatud, et luua Ameerika moraalse üleoleku narratiiv.
Enamik Ameerika pühasid, välja arvatud ilmselgelt religioossed pühad, nagu jõulud, on läbipõimitud poliitilise ja religioosse varjundiga, millest paljud tugevdavad ajaloolisi müüte oma riigi asutamisest või arengust. Nende valed ajaloolised mälestused on äratatud, nagu ka nende patriootilised emotsioonid ja vaimsed veendumused, tekitades omamoodi liimi, mis loob vale sotsiaalse identiteeditunde. Kogu Ameerika rahvuse kontseptsioon põhineb sellel perverssel poliitilisel religioonil, luues äärmiselt ideoloogilise rahvusliku identiteedi, mida tugevdatakse peaaegu iga päev, et vältida selle kokkuvarisemist.
Aga see on ka kõik, mis neil on. Ameeriklaseks olemine ei ole seotud ühise rassi või keele, ajaloo, kultuuri ega traditsioonidega. Kõigis neis on ameeriklased tühjad, ilma kultuuri ja tsivilisatsioonita, ilma ühiste traditsioonide, uskumuste või ajalooga. Ameeriklasi seob vaid nende ebakvaliteetne poliitiline religioon, ja nende jaoks ei ole midagi muud, ei mingit kogukonda ega kuuluvust peale selle “meeskonna” liikmeks olemise, kusjuures nende poliitiline ideoloogia on ainus liim. Kogu nende Ameerika eksistentsi aluseks on see vale ideoloogiline narratiiv, kogu režiim tugines nendele moralistlikele poliitilis-religioossetele müütidele ja muinasjuttudele. Kui me paljastame ja hävitame need müüdid, sundides ameeriklasi silmitsi seisma oma rahva paljaste tõdedega, kukub kogu narratiiv kokku, ja kui narratiiv kukub kokku, ei saa režiim püsima jääda.
Keegi kirjutas tabavalt, et Ameerika patriotismi võib kõige paremini mõista kui ajaloo suurimat massihüsteeriat. Aga jällegi, see on kõik, mis neil on. Midagi muud ei ole. See on kõik, mis ankurdab üksikisikute elu. Kogu nende ühiskond, nende identiteet, Ameerika psüühika tuum, kõik põhineb sellel hüsteerilisel kõikehõlmava poliitilise religiooni orgial. Kuna neil ei ole rahva või riigina midagi muud sisulist, on see kaasaegne mäccartism ainus, mis takistab Ameerika identiteedi kokkuvarisemist. Nagu keegi märkis, kui Prantsusmaa laguneb, on prantslased ikka veel prantslased. Kui Ameerika laguneb, ei ole ameeriklased midagi.
Kõigest sellest ja paljust muustki hoolimata on Ameerika äärmiselt ideoloogiline riik, kus Ameerika natsionalism moodustab võimsa fabritseeritud marurahvusluse, mis toetub kahele sambale: düsfunktsionaalne ja valesti esitatud mitmeparteiline poliitiline süsteem ning jõhker ja ennastsalgav kapitalism, mis kõik on mähitud ohtlikult primitiivse ja pühadusevastase kristluse loorberisse.
Samuti ei suuda ameeriklased mõista ega mõistagi teiste ühiskondade tsivilisatsiooni mõisteid. Nende jaoks on rahvuse viited kultuurile või tsivilisatsioonile vaid odavad ettekäänded, et vältida vältimatut, milleks on muutumine Ameerika kloonideks, kes võtavad omaks Ameerika nn väärtused ja institutsioonid. Ameeriklased ei tea teiste rahvaste või kultuuride kohta midagi muud kui nende eeldatavalt suurt alaväärsust. Vähesed ameeriklased suudavad või tahavad õppida teist keelt ja veel vähem teavad midagi teiste riikide tsivilisatsioonide ajaloost või kultuurist, mis on aastatuhandeid vanemad kui nende enda oma. Nad mõistavad tarbimist ja uhkeldavad oma õiguste üle, kasutades kultuuri ja inimlikkuse asemel sõjakust ja sotsiaalset darvinismi (Ameerika unistus).
Ameeriklased on sünnist saadik nii üleküllastunud propagandaga, nii läbi imbunud oma loomulikust üleolekust ja jumalast antud erandlikkusest, et nad lihtsalt ei talu, kui mõni inimene on neist erinev, ning nende primitiivne ja vägivaldne kristlus dikteerib, et nad kas pöörduvad ümber või tapavad kõik, kes on teistsugused. Need sügavalt juurdunud hoiakud mõjutavad kogu inimkogemuse spektrit, mis väljendub mõttetus marurahvusluses, kus iga Ameerika suhtumine või uskumus, ükskõik kui tühine see ka poleks, muudetakse automaatselt universaalseks väärtuseks ja inimõiguseks. Üks ameerika tuttav väitis kord, et tema lemmiklooma õigus koeratoidule on “inimõigus” ja kuulub seega demokraatia mõiste alla.
Ameeriklased mitte ainult ei universaliseeri peaaegu kõike, vaid kristluse sisseviimise tõttu oma poliitilistesse tõekspidamistesse moraliseerivad nad kõike, mis tähendab, et “teie tee ei ole mitte ainult erinev, vaid ka vale” – nagu moraalselt vale. Ja see suhtumine, mis lubab neil võtta igas vaieldavas küsimuses kõrge moraalne positsioon, tuleneb nende paremkristlikust pärandist – usk, et kõik, mida nad teevad, on “õige”, sest Jumal on nende poolel. Seetõttu võtavad nad (nende arvates) vaidlustamatu seisukoha, et mida iganes nad ka ei teeks, olgu see kui jõhker, vastik, ebainimlik või ebaaus, on õigustatud nende loomupärase moraalse õigluse tõttu, mis tuleneb Jumala heakskiidust. Arvestades ameeriklaste loomulikku sõjameelsust, väljendub see suhtumine murettekitavas innukuses kasutada vägivalda, et suruda oma väärtusi, institutsioone ja oma tahet kõikidele teistele rahvastele peale.
See on osaliselt põhjus, miks ameeriklased nii palju sekkuvad, ja põhjus, miks nad keskenduvad patoloogiliselt teistele valitsemisvormidele. Sellepärast kuulutati hiljuti ühes ajalehe juhtkirjas Süüria kohta: “Isegi kui meie sekkumine oleks ebaseaduslik, oleks see ikkagi õige”. Niisiis, me peaksime kukutama seadusliku valitsuse lihtsalt sellepärast, et see ei järgi meie Ameerika väärtusi – Jumala väärtusi, ja me võime ignoreerida inimeste seadusi, sest me vastutame kõrgema autoriteedi ees. Surm ja tekitatud viletsus on selles kontekstis ebaoluline. Ameerika rahvas näeb teiste rahvaste asjadesse sekkumist, sest “see on õige asi”, ja see on õige asi, sest see on Jumala tahe.
Ameerika inimesed on naiivsed, kergeusklikud ja lihtsameelsed, vähemalt oma riigi välissuhetes. Nende valitsus valetab alati ja nad usuvad neid valesid alati. Sadu välisriikidesse sekkumisi, sõdu, riigipöördeid ja sissetunge on alati esitatud kui missioone vähem õnnelike inimeste päästmiseks ning ameeriklased rõõmustavad alati, nähtavasti unustades veresauna ja viletsust, mida nad põhjustavad. USA president McKinley ütles, et ta läheb Kuubasse sõdima, et peatada “rõhumine meie uksel”, ja nad juubeldasid.
President Taft ütles, et ta kukutab Nicaragua valitsuse, et edendada “tõelist patriotismi”, ja nad juubeldasid. George Bush hävitas ja orjastas Iraagi, et “leida massihävitusrelvi”, ja nad juubeldasid. Obama hävitas Liibüa, et seda “vabastada”, ja nad juubeldasid. Sama avalik reaktsioon on ka Ameerika riiklikult toetatud tapmiste ja mõrvade puhul. Minevikus olid need pimedalt salajased varjatud operatsioonid, kuid tänapäeval viiakse neid läbi avalikult ja muudetakse PR-üritusteks. Ameerika seadused on ümber kirjutatud nii, et USA president võib anda korralduse tappa isikuid mis tahes riigis ilma kellelegi mingeid tõendeid esitamata, ning teha seda ilma süüdistuse või kohtumenetluseta. Nii nagu piinamise puhul, on propagandamasin uuesti määratlenud “demokraatia, vabaduse ja inimõigused”, et lisada need tapmised Ameerika poliitilis-kristliku religiooni osaks, mida kinnitab USA peaprokurör Eric Holder, kes teatas otsekoheselt, et need valitsuse tapmised “ei ole meie Ameerika seadustest ja väärtustest kõrvalekaldumine”.
See propaganda on tõhus. Sama kergeusklik lihtsameelsus, mis tuleneb põlvkondade intensiivsest programmeerimisest, on loonud nende mõrvade laialdase avaliku toetuse. Bush lasi Saddam Husseini avalikult hukata ja ameeriklased juubeldasid tänavatel. Moammar Khadaffi võeti vangi, sodomiseeriti tohutu noaga, seejärel lasti talle pähe, ja nad juubeldasid tänavatel. Obama lavastas Osama bin Ladeni tapmise ja nad juubeldasid tänavatel. Ameeriklased fabritseerivad oma ajalugu, luues populaarseid müüte ja tehes isegi kriminaalsest mõrvast pidulikuks sündmuseks, sest nad on võitja meeskond. Ainult Ameerikas tähistavad sajad tuhanded inimesed tänavatel uudist, et nende juht on just tapnud kellegi teise riigis, kes talle ei meeldinud.
Selles, nagu ka peaaegu kõigis teistes välissuhete aspektides, ei tohi kunagi unustada, et demokraatia on münt, millel on ainult üks külg. Meenutate olukorda Iraagis, kus USA pani Saddam Husseini tahtlikult üles Kuveidi vallutamise küsimuses ja siis reetis teda. Pärast Kuveidi “vabastamist” levitas USA väiteid, et Saddam oli sõlminud George Bushiga topeltmängu eest lepingu. Tõendeid ei esitatud, kuid kui see süüdistus oleks tõsi, oleks see vaevalt, et üllatus. Vastuseks pommitas USA Iraagi pimedaks, sest USA presidendi Clintoni sõnul oli pommitamine “hädavajalik, et … kinnitada ootusi rahvaste tsiviliseeritud käitumise kohta”. Süütute tsiviilelanike pommitamine vastab ilmselt “tsiviliseeritud käitumise” määratlusele. Ma võin sind tappa, aga sina ei saa mind tappa. Ma armastan demokraatiat.
Tuleme korraks tagasi Liibüasse. Me nägime, millised olid USA valitsuse tegelikud põhjused, miks ta hävitas selle riigi ja lasi tappa selle juhi – see oli kaubandusliku, sõjalise, poliitilise ja rahalise eelise saamiseks, kuid kergeusklike ameeriklaste madalates mõttemaailmades kukutas nende valitsus jõhkra diktaatori ja vabastas selle rahva humanitaarsetel põhjustel. Kuulake Hillary Clintonit: “Ma olen uhke, et seisan siin vaba Liibüa pinnal. Ameerika Ühendriigid olid uhked, et seisid teie eest vabadusvõitluses ja me seisame teie kõrval ka edaspidi, kui te seda teekonda jätkate. See on Liibüa hetk. See on Liibüa võit ja tulevik kuulub teile.” President Obama, suur Ameerika kristlane ja Nobeli rahupreemia laureaat, oli sama võluv, kuulutades Kaddafi surma “tähtsaks päevaks” ja rääkides Ameerika lambale hinge kinni pidades, et tänu Liibüa täielikule hävitamisele “on päästetud lugematuid elusid”. Sellise ulatusega valede eest tuleks karistada poomise teel.
Ja siin peitub osa Ameerika tragöödiast ja põhjus, miks see riik lõpuks kokku variseb: tohutu lõhe rahva propagandistliku ideoloogia ja nende valitsuse ja sõjaväe, korporatsioonide, pankade ja massimeediat juhtiva õhukese eliidi brutaalse reaalsuse vahel. Ei ole ühtegi teist rahvast, mille elanikkonna müüdi ja tegelikkuse vahel on nii suur lõhe, selle vahel, mida inimesed usuvad, et nende valitsus on teinud, ja selle vahel, mida ta on tegelikult teinud. Kui rahvas ühel päeval tükid kokku paneb, toimub USAs järjekordne revolutsioon; ma usun, et miski ei saa seda takistada. Mitte ilmaasjata ei öelnud George Bush vanem: “Kui rahvas teaks, mida me teeme, siis nad riputaksid meid tänaval üles”. Võib-olla peagi nad seda ka teevad.
*
Romanoffi kirjutisi on tõlgitud 32 keelde ja tema artiklid on avaldatud rohkem kui 150 võõrkeelsel uudiste- ja poliitikaveebileheküljel enam kui 30 riigis ning enam kui 100 ingliskeelsel platvormil. Larry Romanoff on pensionile jäänud juhtimiskonsultant ja ärimees. Ta on töötanud rahvusvahelistes konsultatsioonifirmades juhtivatel ametikohtadel ja omanud rahvusvahelist impordi-ekspordiettevõtet. Ta on olnud Shanghai Fudani ülikooli külalisprofessor, kes on esitanud EMBA vanemate klassidele rahvusvahelisi juhtumiuuringuid. Romanoff elab Shanghais ja kirjutab praegu kümnest raamatust koosnevat sarja, mis on üldiselt seotud Hiina ja Läänega. Ta on üks Cynthia McKinney uue antoloogia “When China Sneezes” kaasautoritest.
Tema täielikku arhiivi saab vaadata aadressil
https://www.bluemoonofshanghai.com/ + https://www.moonofshanghai.com/
Temaga saab ühendust võtta aadressil:
2186604556@qq.com
*
Märkused
(1) https://williamblum.org/aer/read/100
(2) Ma olen kaotanud selle
tsitaadi allika
Selle tõlke originaalsait: Bernays ja propaganda (toivopu.blogspot.com)
Tõlkija: KÕIK POLE KULD, MIS HIILGAB
