上海的月亮: EST — LARRY ROMANOFF: Juutide Saksamaa reetmine ja Teise maailmasõja põhjus

Juutide Saksamaa reetmine ja Teise maailmasõja põhjus

Larry Romanoff – 14. oktoober 2020

Originaaltõlge: Kõik pole kuld, mis hiilgab

Hitler, Adolf, 20.4.1889 – 30.4.1945, saksa poliitik (NSDAP), Füürer ja riigikantsler alates 1933. aastast, poolpikk, tema järgijad tervitavad teda entusiastlikult, Nürnberg 1933

CHINESE ENGLISH ESTONIAN PORTUGUESE ROMANIAN

Kahe maailmasõja tegelikud põhjused moodustavad olulise osa meie kaasaegsest ajaloost, mille tõde on kustutatud kõikidest ajalooraamatutest ja asendatud müütidega, mis süüdistavad Saksamaad. Käesolev artikkel on väike katse osa tõest tõestada. Artikli „Vihakampaania Hiina vastu” sissejuhatusest (mida tuleks lugeda käesoleva artikli lisana):

„Ei peaks olema saladus, kuigi nii see ikka veel tundub, et kumbagi kahest maailmasõjast ei alustatud (või soovitud) Saksamaa poolt, vaidoli Euroopa sionistlike juutide rühma looming, mille eesmärk oli Saksamaa täielik hävitamine. (1) (2) (3) (4) (5) (6) (7) Selle essee peamine eesmärk on näidata mitte ainult, et „ajalugu kordub”, vaid et täna kordub ajalugu, kus Lääne maailma rahvaid (aga eriti ameeriklasi)valmistatakse ette III maailmasõjaks, mis minu arvates nüüd lähedal on.”

Esiteks hõlmab see sionistlike juutide reetmist, kes reetsid Saksamaa – mis oli olnud juutidele üsna õnnelik kodumaa – ja kavatsust saada selle reetmise eest vastutasuks Palestiina. Teiseks näib, et vähesed inimesed teavad, et juudid kuulutasid Saksamaale avalikult ülemaailmse sõja juba ammu enne Teist maailmasõda, mille majanduslikud tagajärjed olid üsna rängad. Kõikide Saksa kaupade ülemaailmse boikoti korraldamise eesmärk oli hävitada Saksamaa majandus ja näljutada surnuks kolmandik Saksamaa elanikkonnast – karistusena selle eest, et Saksamaa keeldus allumast juutide ultimaatumile vallandada Hitler (Saksamaa kantsler) ja taastada kõik juutide endised ametikohad valitsuses. Juudid ei saa vältida süüdistust, et nad ise olid vastutavad Saksamaal oma rahva vastu suunatud viha eest.

Märts 1938 Pealkiri: Suurbritannia ajalehe juht kirjutab, et juutide mõju võib viia Suurbritannia sõjani Saksamaaga

Lord Beaverbrook oli Suurbritannia tuntumaid ajalehemagnaate ja tema ajaleht Daily Express oli tol ajal maailma loetavaim ajaleht. 1938. aastal kirjutatud erakirjas väljendas Lord Beaverbrook muret võimsa juudi mõju üle, mis oli otsustanud Inglismaa Saksamaaga sõtta suruda. Selles kirjas kirjutas Beaverbrook:

Lord Beaverbrook. Allikas

„Inglismaal elab 20 000 saksa juuti – nad töötavad erinevatel erialadel ja tegelevad teadustööga. Nad kõik töötavad Saksamaaga kokkuleppele vastu.”Järgmises kirjas märkis ta veel, et „juutidel on siin ajakirjanduses suur mõjuvõim. . . Lõpuks olen ma rabatud. Juudid võivad meid sõtta ajada.” (8) (9)

Reetmine

Siin on mõned tsitaadid Benjamin Freedmani kõnest, kes oli juut, kes oli kõrgel positsioonil Ameerika Ühendriikide struktuuris ja oli isiklikult kohal kõigil neil sündmustel. Siit saab lugeda tema kõnet, milles on väga üksikasjalikult kirjeldatud sündmused, mis viisid mitte ainult Balfouri deklaratsiooni, vaid ka Saksamaa lüüasaamiseni Esimeses maailmasõjas. (10) (11)

Lühidalt öeldes pakkus Saksamaa Inglismaale rahu läbirääkimisi, mida juristid nimetavad status quo ante põhimõtteks. See tähendab: „Lõpetame sõja ja jätkame nii, nagu oli enne sõja algust.” 1916. aasta suvel ei olnud Inglismaal valikut. Nad pidid kas Saksamaa suuremeelse raupakkumisega nõustuma või jätkama sõda ja kandma täielikku lüüasaamist. (12) (13)

Samal ajal läksid Saksamaa sionistid, kes esindasid Ida-Euroopa sioniste, Briti Sõjakabinetti ja ütlesid: „Kuulge, te võite selle sõja veel võita. Te ei pea alla andma. Te ei pea nõustuma rahulepinguga, mida Saksamaa teile praegu pakub. Te võite selle sõja võita, kui Ameerika Ühendriigid astuvad teie liitlaseks.” Teisisõnu, nad sõlmisid järgmise kokkuleppe: „Me toome Ameerika Ühendriigid sõtta teie liitlaseks. Teie peate selle eest maksma Palestiinaga, kui olete sõja võitnudja Saksamaa, Austria-Ungari ja Türgi alistanud.” Inglismaal oli sama palju õigust Palestiinat kellelegi lubada, kui Ameerika Ühendriikidel oleks olnud õigus lubada Jaapanit Iirimaale mingil põhjusel.

On täiesti absurdne, et Suurbritannia, kellel ei olnud kunagi mingit seost, huvi ega õigust sellele, mida tuntakse Palestiinana, pakkus seda sionistidele müntide asemel, et nad Ameerika Ühendriigid sõtta tooksid. Kuid nad tegid selle lubaduse 1916. aasta oktoobris. Ja varsti pärast seda – ma ei tea, kui paljud siin seda mäletavad – astusid Ameerika Ühendriigid, mis oli peaaegu täielikult saksameelne, sõtta Suurbritannia liitlasena.

Kui juudid sellel rahukonverentsil Saksamaad tükeldasid ja Euroopat kõigile neile rahvastele jagasid, kes nõudsid õigust teatavale osale Euroopa territooriumist, küsisid nad: „Kuidas oleks Palestiina meile?“ Ja nad esitasid sakslaste jaoks esimest korda selle Balfouri deklaratsiooni. Nii sai sakslastele esimest korda selgeks, miks Ameerika Ühendriigid sõtta astusid. Sakslased mõistsid esimest korda, et nad olid lüüa saanud ja pidid kandma kohutavaid reparatsioone, sest sionistid tahtsid Palestiinat ja olid otsustanud selle iga hinna eest kätte saada.

Hr Freedman ütleb, et „kuni selle ajani polnud juutidel üheski maailma riigis olnud nii head elu kui Saksamaal”, kuid võite ette kujutada, et kui sakslased mõistsid, mis oli juhtunud, kuidas neid oli petetud ja reedetud, olid nad loomulikult vihased. See võis olla üks põhjus, miks sakslased tundsid juutide vastu teatavat antipaatia. Juudid püüdsid seda fakti varjata. Nad ei tahtnud, et maailm tõesti mõistaks, et nad olid Saksamaa maha müünud ja et sakslased olid selle peale vihased. Sakslased võtsid seejärel juutide vastu diskrimineerivaid meetmeid ja hülgasid nad. Samamoodi, nagu meie hülgaksime hiinlasi, neegreid, katoliiklasi või kedagi selles riigis, kes oleks meid vaenlasele maha müünud ja meie lüüasaamise põhjustanud.

Mõne aja pärast kutsusid maailma juudid kokku koosoleku Amsterdamis. 1933. aasta juulis osalesid sellel koosolekul juudid kõikidest maailma riikidest. Nad ütlesid Saksamaale: „Võtke Hitler ametist ja asetage kõik juudid tagasi oma endistele ametikohtadele, olgu nad kommunistid või kes iganes. Te ei saa meid niimoodi kohelda. Ja meie, maailma juudid, esitame teile ultimaatumi.” Võite ette kujutada, mida sakslased neile vastasid. Mida juudid siis tegid?

Juudid kuulutavad Saksamaale sõja

Kõik maailma juudid kuulutavad Saksamaale sõja, korraldades massimeeleavaldusi, boikotte ja muud. See võib olla üks Teise maailmasõja suurimaid saladusi, et vahetult enne sõja algust kuulutas maailma juudi kogukonna juhtkond Saksamaale ametlikult sõja. See oli midagi enamat kui 6 aastat kestnud majandusboikott, mille maailma juudi kogukond algatas 1933. aastal, kui natsid võimule tulid. Selle ametliku sõja kuulutamise tagajärjel pidas Saksamaa juute potentsiaalseteks vaenlaste agentideks. (14)

Chaim Weizmann, kes oli nii Rahvusvahelise Juudi Agentuuri kui ka Maailma Sionistliku Organisatsiooni president ja hiljem Iisraeli esimene president, ütles Briti peaministrile Neville Chamberlainile (kirjas, mis avaldati hiljem 6. septembril 1939 London Timesis):

„Soovin kõige selgemal viisil kinnitada avaldusi, mille mina ja mu kolleegid oleme viimase kuu jooksul teinud… et juudid toetavad Suurbritanniat… Meie kiireloomuline soov on need avaldused (Saksamaa vastu) ellu viia…Me näljutame nad alistumiseni. Me kavatseme kasutada nende vastu ülemaailmset boikotti. See hävitab nad, sest nad sõltuvad oma ekspordist.“ (15) (16) (17) (18)

Ja fakt on, et kaks kolmandikku Saksamaa toiduvarudest tuli importida ja seda oli võimalik teha ainult eksporditulu eest. Seega, kui Saksamaa ei saanud eksportida, oleks kaks kolmandikku Saksamaa elanikkonnast nälga surnud. Juutide boikott Saksamaa ja Saksa kaupade vastu oli nii tõhus, et varsti ei olnud poodides enam ühtegi Saksa kaupa, kuna juudid kontrollisid suurt osa impordist, hulgimüügist ja jaemüügist ning ka reklaamindusest. Woolworth Company juht väitis, et nad pidid miljoneid dollareid maksvad nõud ja taldrikud jõkke viskama; et nende kauplusi boikoteeriti, kui keegi sisse astus ja leidis nõu, millel oli märge „made in Germany”, ning et kaupluste ette seati plakatid kirjadega „Hitler”, „mõrvar” jne.

Juudid korraldasid tänavaproteste, millest ühel osales umbes 40 000 inimest, kes marssisid New Yorgis, kutsudes kõiki boikoteerima kõiki Saksa kaupu, sest sakslased olid mõrvarid, lõikasid väikelastelt käed ära jne. Puuduvad tõendid, et nende väited oleksid tõesed olnud, samuti puuduvad tõendid, et Saksamaa või Hitler oleksid seni juute taga kiusanud.

Ajaloo ümberkirjutamine

Wikipedia annab sellele hämmastavale sündmusele tüüpilise tõlgenduse: „1933. aasta antinatsistlik boikott oli natsipartei välisriikide kriitikute poolt korraldatud Saksa toodete boikott vastuseks natsi-Saksamaa „antisemitismile”. Tegelikult algas boikott aga juba ammu enne, kui Saksa juudid kogesid mingeid ebameeldivusi. Tegelikkuses olid just nende boikott ja majandussõda need, mis lõpuks vastureaktsiooni esile kutsusid.

Hitler omalt poolt süüdistas Saksamaa olukorras globaalset marksistide ja kapitalistide vandenõud. Kui FDR rakendas kõiki globalistide majandus- ja välispoliitilisi plaane, siis Hitler trotsis avalikult Uue Maailmakorra arhitekte. Globalistid olid kaotanud kontrolli Saksamaa üle ja tahtsid kättemaksu, sest selleks ajaks oli Saksamaa töötuse määr langenud 30%lt 5%le ja riik oli kiiresti muutumas Euroopa tugevaimaks majanduseks. Hitleri sõnul oli see juudi pankurite juhitud globaalne vandenõu põhjustanud Saksamaa kaotuse Suures sõjas (Esimeses maailmasõjas), Venemaa revolutsiooni, Versailles’ rahulepingu ja sellest tulenenud hüperinflatsiooni, mis laastas Saksamaad. Ta süüdistas Saksamaa marksistlikku eliiti ajalehtede ja panganduse kontrollimises, sõdade õhutamises ning Euroopa kunsti, kultuuri ja moraali rikkumises. Ja mitte ainult Hitler esitas selliseid süüdistusi; samad tunded valitsesid kõikides riikides, kus juudid üritasid sarnaseid revolutsioone.

Pärast võimuletulekut rakendas Hitler järgmisi meetmeid:

Viis Saksamaa Rahvaste Liidust välja

Keelustas Kommunistliku partei ja arreteeris selle juhid

Asendas riiklikud marksistlikud ametiühingud ettevõtete ametiühingutega

Asutas NSDAP Saksamaa ainsa poliitilise parteina

Keeldus Versailles’ rahulepingu/Dawesi plaani kohastest reparatsioonimaksetest

Võttis Saksamaa Reichsbanki kontrolli Warburgi/Rothschildi pankuritelt ja lasi käibele võlakohustusteta Saksa raha

Piiras juutide õigust omada raadiojaamu ja ajalehti

Vähendas makse ja andis maksusoodustusi emadele, kes jäid koju lapsi kasvatama

Taastas Saksamaa infrastruktuuri ja algatas sellised projektid nagu kiirteede süsteem

Lühike ülevaade Saksamaast

Benjamin Freedmani sõnul oli juute Saksamaal kuni Teise maailmasõja alguseni üsna hästi koheldud – see kehtis muide ka Austria kohta – ja peamiselt olid just juutide ühised tegevused eelneva kahe aastakümne jooksul muutnud riigi – ja Hitleri – nii kindlalt nende vastaseks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et alles Versailles’ rahulepingu läbirääkimistel avastas Saksamaa suure üllatusega, et juudid olid ta reetnud ja et ta oli USA sõtta astumise tõttu lüüa saanud ainult sellepärast, et sionistid olid sõlminud Inglismaaga kokkuleppe Palestiina saamiseks. Oleks naiivne arvata, et see avastus soodustas sõprussuhteid.

Seejärel, sõja järel ja reparatsioonide maksmise võimatuse tõttu, kukkus Saksamaa majandus kokku, mille tagajärjed olid laastavad, sealhulgas tõsine hüperinflatsioon. Saksamaa süüdistas osaliselt juute oma majanduslikus raskuses, sest enne sõda oli majandus olnud erakordselt edukas – ja see oleks jätkunud, kui poleks olnud sõda –, mis ei olnud Saksamaa süü. Seejärel, majanduskriisi ajal, kasutasid paljud rikkad juudi pankurid ja perekonnad Saksamaa rasket olukorda ära, ostes suure osa majandusest pennide eest. See ei võitnud ka palju sõpru, arvestades, et sakslased süüdistasid õigustatult juute oma majandusliku olukorra eest.

Seejärel esitasid juudid Saksamaale ultimaatumi, et Hitler tuleb kantsleri ametist tagandada ja kõik juudid tuleb taastada endistele ametikohtadele valitsuses ja mujal – vastasel juhul… Ei ole raske mõista, et Saksamaa, nagu iga teine riik, ei võtnud sellist ultimaatumit hästi vastu. Kui Saksamaa keeldus koostööst, korraldas rahvusvaheline juutlus ülemaailmse boikoti kõigi Saksa kaupade vastu, avalikult kuulutades, et eesmärk on hävitada Saksamaa majandus. Tegelikult kuulutasid juudid kogu maailmas Saksamaale majandussõja. Ka peale sellist sammu ei võinud palju sõpru loota.

Ja lõpuks, Saksamaa ja Hitler ei olnud teadmatuses sündmustest, mis olid toimunud Venemaal, Ungaris, Austrias ja Saksamaal endas seoses juudi kommunistlike revolutsioonide ja võimule tulnud bolševike tegevusega. Ja kindlasti võis eeldada, et sakslased olid teadlikud rünnakust kristluse ja kiriku vastu ning Bela Kuni skandaalsetest katsetest hävitada moraal ja pereväärtused oma püüdluses „ühiskonda hävitada”.

On öeldud, et Hitleri meelest ei olnud Teine maailmasõda mitte ainult riikidevaheline sõda, vaid kommunismi ja kristluse vaheline surmavõitlus. Mis tahes Hitler ja sakslased ka olid, olid nad ikkagi kindlad kristlased ja nägid kommunismis kõigi selle riigi jaoks kallite väärtuste hävitamist. Ja kordan veel kord, et enamik kommuniste olid juudid. Kõigest sellest ei ole raske aru saada, et Teise maailmasõja alguseks oli juutide vastu tekkinud suur viha.Pipes (1993, 258) seostab Holokausti lõppkokkuvõttes sakslaste arusaamaga, et bolševike revolutsioon oli juutide domineeritud ja osa juutide maailma ülemvõimu plaanist: „Juutide Holokaust osutus seega üheks paljudest ootamatutest ja tahtmatutest tagajärgedest, mis tulenesid Vene revolutsioonist.” (19) (20) (21)

See on veelgi hullem, kui võite arvata – Lusitania

Ameerika Ühendriikide presidendi juudist „nõunik” Edward Mandell House uskus, et kui sakslasi õhutada uputama Briti laeva, mille pardal on ameeriklasi, siis Ameerika Ühendriigid kaasatakse sõtta. Reisijate teadmata kasutati luksuslikku laeva Lusitania sõjamoona transportimiseks Inglismaale.

Enne New Yorgist lahkumist laaditi Lusitania pardale 600 tonni lõhkeaineid, 6 miljonit naela laskemoona, 1200 kasti šrapnellmürske ja umbes 2000 reisijat. Saksamaa saatkond Washingtonis oli Lusitania sõjalise lasti kohta informeeritud ja tegi märkimisväärseid jõupingutusi, et hoiatada Ameerika reisijaid. Saatkonna ametnikud üritasid avaldada kuulutusi kõigis suuremates Ameerika ajalehtedes, kuid juudi omanduses olevad meediakanalid keeldusid neid avaldamast. (22) (23)

Kui Lusitania lähenes Iirimaa rannikule, anti talle käsk vähendada kiirust, lõpetada siksak-kaitsekurss ja sõita otse edasi – ning tema sõjaline eskortlaev Juno sai käsu tagasi pöörduda. (24) Churchill teadis, et saksa allveelaevad olid läheduses, kuid aeglustas Lusitania kiirust ja kutsus Juno tagasi, jättes Lusitania ja paljud oma kaasmaalased kergeks saagiks. Saksa torpeedo süütas laskemoona, põhjustades teise plahvatuse, mis uputas hiiglasliku laeva umbes 15 minutiga. Umbes 1200 selle ligi 2000 reisijast hukkus. Juudi meedia kasutas seda muidugi ära, et Saksamaad halvustada, kuid ei maininud sõnagagi ebaseaduslikku laskemoona, mis Lusitania tegelikult uputas, ja Saksamaa püüdlusi tsiviilisikuid ohust hoiatada suruti täielikult maha.

See ei olnud veel loo lõpp. Pärast sõda elasid britid ja nende juudi kaastöötajad hirmus, et Lusitania vrakk võidakse ühel päeval leida ja tõde võib päevavalgele tulla, mistõttu Suurbritannia sõjavägi korraldas salajase ekspeditsiooni, et leida Lusitania jäänused ja hävitada need tundmatuseni, et tõde ei pääseks avalikuks. Nad leidsid vraki ja viskasid sinna sadu tonne lõhkeaineid, kuid nende katse ebaõnnestus. 2015. aastal avastas Glasgow Tritonia Corporationi liige Jim Jarrat Lusitania asukoha ja uuris järgnevatel aastatel laevavrakki ning tõi sellest välja palju esemeid. Üks tema leidudest oli suur hulk laevavraki ümber asuvaid lõhkemata lahingumoona, mis oli selge tõend varasematest hävitamisüritustest. Lisaks leidis tema meeskond Lusitania pardal olnud lukustatud kapid, millel oli silt „või” või „juust” ja mis olid endiselt täis lahingumoona. (25) (26) (27)

Kokkuvõttes on tõsiasi see, et USA valitsus laadis teadlikult reisilaevale tuhandeid tonne Saksamaa vastu mõeldud laskemoona ja lõhkeaineid, tehes samal ajal kõik selleks, et sakslased sellest sõjalisest lastist teada saaksid, muutes Lusitania seega seaduslikuks sõjaliseks sihtmärgiks. Saksamaa valitsus tegi suuri jõupingutusi, et hoiatada ameeriklasi sellele laevale mitte minna, kuid juutidele kuuluv meedia keeldus hoiatusi avaldamast. Seejärel tungisid Ameerika Ühendriigid laevale koos umbes 2000 teadmatu reisijaga ja saatisid nad tahtlikult surma. Selle tulemuse tagamiseks kästi Lusitania kaptenil vähendada kiirust ja sõita sirgjooneliselt väga lähedal rannikule, kus ootasid Saksa allveelaevad, ning kästi Lusitania sõjaline eskort tagasi tõmbuda, jättes laeva avatult rünnakule ja abitusse. Lusitania uppumist kasutati seejärel ettekäändena sõtta astumiseks.

See ei olnud esimene ega viimane kord, kui Ameerika Ühendriikide valitsus ohverdas vabatahtlikult oma kodanike ja sõjaväelaste elu, et õigustada põhjendamatut sõja kuulutamist. Ameerika Ühendriikide sõjavägi hävitas Havanna sadamas USS Maine’i, tappes sadu oma mehi, et süüdistada kuubalasi ja kuulutada Hispaaniale sõda. Mitmeid kümnendeid oli ametlik selgitus, et plahvatuse põhjus oli „teadmata”, kuid lõpuks tuli tõde päevavalgele. Jaapani rünnak Pearl Harborile oli sisuliselt sama.USA-l oli täielik teave Jaapani laevastiku kohta ja ta teadis täpselt selle asukohta ja eeldatavat rünnaku aega, kuid keeldus hoiatamast oma baasi Pearl Harboris ja ohverdas tuhandeid ameeriklaste elusid, et saada ettekääne astuda Teise maailmasõtta Euroopa juudi sionistide nimel. Ja taas kord suruti tõde mitu aastakümmet maha, kuid lõpuks on täna olemas vaieldamatud kinnitatud tõendid, et USA ohverdas tuhandeid oma kodanikke ettekäändena uue sõja kuulutamiseks.

Hr Romanoffi kirjutised on tõlgitud 34 keelde ja tema artikleid on avaldatud enam kui 150 võõrkeelses uudiste- ja poliitikaveebis enam kui 30 riigis, samuti enam kui 150 ingliskeelses veebis. Larry Romanoff on pensionile jäänud juhtimiskonsultant ja ärimees. Ta on töötanud juhtivatel ametikohtadel rahvusvahelistes konsultatsioonifirmades ja omanud rahvusvahelist impordi-ekspordi ettevõtet. Ta on olnud külalisprofessor Shanghais Fudani Ülikoolis, kus ta on esitanud rahvusvaheliste suhete juhtumiuuringuid EMBA magistrantidele. Hr Romanoff elab Shanghais ja kirjutab praegu kümneosalist raamatut, mis on üldiselt seotud Hiina ja Lääne suhetega. Ta on üks Cynthia McKinney uue antoloogia „When China Sneezes” autoritest. (2. peatükk – Dealing with Demons)

Tema täielik arhiiv on kättesaadav aadressil

https://www.bluemoonofshanghai.com/+ https://www.moonofshanghai.com/

Temaga saab ühendust võtta aadressil:

2186604556@qq.com

Märkused

(1) https://hofs.online/david-irving-churchills-war/

(2) https://www.paulcraigroberts.org/2020/01/13/germanys-war-chapter-4-the-allied-conspiracy-to-instigate-prolong-wwii/

(3) https://thegreateststorynevertold.tv/the-war-criminal-churchill/

(4) https://research.calvin.edu/german-propaganda-archive/schul05.htm

(5) „Saksamaa on muutumas liiga tugevaks. Me peame ta purustama.” – Winston Churchill 1936. aasta eraviisilisel lõunasöögil. Kindral Robert E. Woodi mälestused 1961. aastast. Teine maailmasõda. Autorid Carl J. Schneider, Dorothy Schneider. Lk 15.

https://www.gettextbooks.com/author/Dorothy_Schneider

(6) „Me sunnime Hitleri sõtta, kas ta tahab või ei.” – Winston Churchill (1936. aasta raadiosaade). „See sõda on Inglise sõda ja selle eesmärk on Saksamaa hävitamine.” – Winston Churchill (1939. aasta sügisel raadiosaates)

https://winstonchurchill.org/the-life-of-churchill/wilderness-years/1935-1939/autumn-1939-age-65/

(7) „Te peate mõistma, et see sõda ei ole Hitleri või natsionaalsotsialismi vastu, vaid Saksa rahva jõu vastu, mis tuleb lõplikult purustada, olenemata sellest, kas see on Hitleri või jesuiitide preestri kätes.” – Winston Churchill [1940]; Emrys Hughes, Winston Churchill, His Career in War and Peace, lk 45); See raamat ilmus Suurbritannias 1950. aastal pealkirjaga „Winston Churchill in war and peace” („Winston Churchill sõjas ja rahus”). Ameerika versioon kannab pealkirja „Winston Churchill: British bulldog” („Winston Churchill: Briti buldog”).

https://www.worldcat.org/title/winston-churchill-british-bulldog-his-career-in-war-and-peace/oclc/560251297

(8) [Video] Viimane üleskutse mõistusele – Hitleri rahupakkumine; https://forum.codoh.com/viewtopic.php?t=12662

https://www.bitchute.com/video/0LmAeUHZzAV5/

(9) http://historyreviewed.best/index.php/jews-started-ww2-it-took-6-years-to-drive-whites-into-ww2-also-jfks-father-spain/

http://tomatobubble.com/id587.html

(10) Benjamin Freedmani kõne

https://www.moonofshanghai.com/2020/10/jewish-responsibility-for-both-world.html

(11) Hidden Tyranny.pdf

https://www.moonofshanghai.com/2020/10/zionism-hidden-tiranny-by-benjamin-h.html

(12) Sionism ja maailmasõjad: Kui Briti Sõjakabinet otsustas vastu võtta Saksamaa rahupakkumise, pakkus Maailma Sionistlik Organisatsioon, et surub Ameerika Ühendriigid Suurbritannia liitlasena Euroopa sõtta, kui Suurbritannia lubab maailma talmudistidele kompensatsiooniks Palestiina pärast Saksamaa lüüasaamist Ameerika Ühendriikide liitlasena. https://www.stormfront.org/forum/t941885-3/

(13) Juutide käsi maailmasõdades, 1. osa. Pärast seda, kui Roosevelt ja tema juudi nõunikud olid 1939. aastal Britid sõtta kihutanud, olid Britid taas meeleheitel, et Ameeriklasi sõtta kaasata. Nagu David Irving kirjutab, hakkasid Weizmann ja tema Briti sionistidest kaaslased 1941. aasta lõpus „lubama kasutada oma mõjuvõimu Washingtonis, et Ameerika Ühendriigid sõtta kaasata”. (2001: 73).

http://themillenniumreport.com/2019/08/the-jewish-hand-in-the-world-wars-part-1/

(14) Juutide 1933. aasta majandusboikott: juutide sõjakuulutus Saksamaale

(15) Juutide sõjakuulutus natsi-Saksamaale: 1933. aasta majandusboikott

https://www.wintersonnenwende.com/scriptorium/english/archives/articles/jdecwar.html

(16) Saksa juutide reetmine – juudid kuulutasid Saksamaale sõja vahetult pärast Adolf Hitleri võimuletulekut ja ammu enne, kui Saksamaa valitsus juutide vastu ametlikke sanktsioone või repressioone rakendas. 24. märtsi 1933. aasta väljaanne ajalehest The Daily Express of London.

https://www.germanvictims.com/2019/03/treason-by-german-jews-jews-declare-war-on-germany-march-24-1933/

(17) TEINE MAAILMASÕDA – Mis on tõde? Juutide sõjakuulutus natsi-Saksamaale 1933. aasta majandusboikott. Ammu enne, kui Hitleri valitsus hakkas piirama Saksa juutide õigusi, kuulutasid ülemaailmse juudi kogukonna juhid ametlikult sõja „uuele Saksamaale” ajal, mil Ameerika Ühendriikide valitsus ja isegi Saksamaa juudi juhid kutsusid üles ettevaatusele uue Hitleri režiimiga suhtlemisel. https://www.nairaland.com/1880135/world-war-2-what-real

(18) Juutide sõjakuulutus natsi-Saksamaale – 1933. aasta majandusboikott; artikkel ajakirjast The Barnes Review, jaanuar/veebruar 2001, lk 41–45. TBR, 645 Pennsylvania Ave SE, Suite 100, Washington D.C. 20003, USA. Autor: M. Raphael Johnson, Ph.D., TBRi abitoimetaja; avaldatud siin TBRi lahke loal. Digiteeritud versioon © 2002-2019 The Scriptorium.

https://www.wintersonnenwende.com/scriptorium/english/archives/articles/jdecwar.html

(19) https://forum.axishistory.com/viewtopic.php?t=42072

(20) https://www.amazon.com/Russia-Under-Bolshevik-Regime-Richard/dp/0679761845

(21) https://alphahistory.com/russianrevolution/historian-richard-pipes/

(22) https://www.amazon.com/Lusitania-Finally-Startling-Fateful-Disasters/dp/0316791784

(23) http://www.atlanteanconspiracy.com/2008/08/lusitania-world-war-i.html

(24) https://alethonews.com/2014/05/08/sinking-the-lusitania-an-act-of-mass-murder-by-the-banksters/

(25) https://www.pbs.org/lostliners/lusitania.html

(26) https://www.stormfront.org/forum/t553951/

(27) https://archive.archaeology.org/0901/trenches/lusitania.html

See artikkel võib sisaldada autoriõigusega kaitstud materjali, mille kasutamine ei ole autoriõiguse omaniku poolt spetsiaalselt lubatud. See sisu on kättesaadav õiglase kasutamise doktriini alusel ja on mõeldud ainult hariduslikel ja informatiivsetel eesmärkidel. Seda sisu ei tohi kasutada ärilistel eesmärkidel.